Mood on mittesõnaliste märkide kogum, mis edastab teavet inimeste või inimgruppide elukutse, sotsiaalse positsiooni, soo,
päritolu, seksuaalse valmisoleku, jõukuse ja muude kuuluvusnäitajate
kohta. Lisaks riietusele hõlmab mood ka aksessuaare, ehteid, soenguid ja kehamaalinguid. See on nii väljendusviis kui ka võimalus teha kandja kohta kiireid üldistatud järeldusi. Igapäevases keeles tähendab sõna moodne teiste inimeste heakskiitu teatud kuuluvust teatud viisil väljendamises.
Mood, kui üldine termin ehk populaarne stiil – kehtib eriti rõivaste, jalanõude aksessuaaride, meigi kui ka piercing (keha kaunistamine) ja mööbli jm sisustuse osas. "Mood" viitab eristusvõimele, mis toimib hästi koos oskusega riietuda trende järgides ning samas arvestades oma isikut ja figuuri, kuid tihti on tavaline lihtsalt trendi jälgida ehk käituda trenditeadlikult.
"Mood" on tavaliselt uusim disainerite tehtud looming ja üldiselt on tegemist ainueksemplaride või üksikute mudelitega ehk seda saavad osta vaid vähesed inimesed. Väljendit "mood" kasutatakse laiemalt rohkem hetke moesuundade kohta.
Euroopas pideva ja üha kiireneva muutuva rõivaste stiilide ajastu algust saab lugeda 14.sajandi keskpaika. Muutuste tempo kiirenes märgatavalt järgmistel sajanditel.
Mood, kui üldine termin ehk populaarne stiil – kehtib eriti rõivaste, jalanõude aksessuaaride, meigi kui ka piercing (keha kaunistamine) ja mööbli jm sisustuse osas. "Mood" viitab eristusvõimele, mis toimib hästi koos oskusega riietuda trende järgides ning samas arvestades oma isikut ja figuuri, kuid tihti on tavaline lihtsalt trendi jälgida ehk käituda trenditeadlikult.
"Mood" on tavaliselt uusim disainerite tehtud looming ja üldiselt on tegemist ainueksemplaride või üksikute mudelitega ehk seda saavad osta vaid vähesed inimesed. Väljendit "mood" kasutatakse laiemalt rohkem hetke moesuundade kohta.
Euroopas pideva ja üha kiireneva muutuva rõivaste stiilide ajastu algust saab lugeda 14.sajandi keskpaika. Muutuste tempo kiirenes märgatavalt järgmistel sajanditel.
|
Enne 19. sajandi
keskpaika olid kõik riided tehtud tellimusel. See oli käsitöö
üksikisikutele, kas kodu tootmise või tellimisel õmblus- ja
rätsepatöökodadelt. 20.sajandil algus tõi uued tehnoloogiad, nagu õmblusmasin. Globaalse kapitalismi tõus ja areng lõi tehase süsteemi tootmiseks ja leviku jaekaupluste nagu kaubamajad – tekkis masstoodang ja standardsed rõivaste suurused. Kuigi moetööstus arenes esimesena Euroopas ja Ameerikas, siis täna on see rahvusvaheline ja väga globaliseerunud tööstus. Sageli juhtub nii, et ühes riigis on tooted välja mõeldud, teises riigis toodetud kuid müüakse kogu maailmas. Näiteks Ameerika moefirma võib algkangamaterjali hankida Hiinast ja on riided valmistatud Vietnamis ning viimistletud Itaalias, kuid lõpuks saadetakse lattu USA-s jagamiseks jaekauplustesse üle maailma. Moetööstus on pikka aega olnud üks suuremaid tööandjaid USA-s ja see jääb nii ka 21.sajandil. Samas vähenes tööhõive märkimisväärselt kui tootmist on üha enam üle viidud välismaale, eriti Hiinasse. Kuid viimaste trendide kohaselt hakkab taas see Hiinast USA-sse tagasi kolima, just peamiselt Hiinas tekkivate tootmise häirete tõttu ja USA valitsuse poolt käivitatud soodsa ärimaastiku tõttu. |
|
Moetööstus koosneb neljast osast:
· tooraine tootmine – peamiselt toorkiud ja tekstiil ning nahk ja karusnahk
· moekaupade tootmine – disainerid, tootjad, ettevõtjad ja teised
· erinevad reklaamiagendid ja -agentuurid
· jaemüük
Need kõik on erinevad kuid omavahel seotud valdkonnad, mis kõik on pühendunud eesmärgiga rahuldada tarbijate nõudlust, mis võimaldaksid osalejatel toota kasumit.
Täiesti eraldi seisvaks jääb Haute Couture, millele on kehtestatud eriti kõrged standardid.
· tooraine tootmine – peamiselt toorkiud ja tekstiil ning nahk ja karusnahk
· moekaupade tootmine – disainerid, tootjad, ettevõtjad ja teised
· erinevad reklaamiagendid ja -agentuurid
· jaemüük
Need kõik on erinevad kuid omavahel seotud valdkonnad, mis kõik on pühendunud eesmärgiga rahuldada tarbijate nõudlust, mis võimaldaksid osalejatel toota kasumit.
Täiesti eraldi seisvaks jääb Haute Couture, millele on kehtestatud eriti kõrged standardid.
MÕISTED:
Haute Couture tähendabki otsesõnu kõrgmoodi. Tähendab prantsuse keelest tõlgituna kvaliteetset õmblemist.
Prantsusmaal tegutsev ühing Chambre Syndicale de la Haute Couture väljastab Haute couture staatuse, kui ettevõte vastab nõutud kriteeriumidele. Näiteks: toodab tellimuse peale rõivad eraklientidele, mille tarbeks peab klient proovides käima ja kõik rõivad on istutatud viimse detailini; ettevõtte Pariisi ateljees, kus töötab vähemalt 20 täiskohaga töötajat (käsitöölist) ning valmib vähemalt ca 75 komplekti aastas, tooted peavad vastama kõrgematele kvaliteedi kriteeriumitele, nii seest kui väljast. Sellises ateljees töötavad suurepärased ja oskuslikud käsitöölised, lisaks rätsepadele ka tikkijad, kaunistuste valmistajad, helmestikandite õmblejad, paelte punujad, kudujad, trükkimustrite kujundajad ja kangastele kandjad, korsettide valmistajad, kangrud, naha meistrid ja vahel ka köösnerid - kõik on meisterlikud käsitöölised, kelle töö tulemusi pole võimalik toota masstööstuses. Kokkuvõttes Haute Couture on spetsiaalselt kliendile ja kõrgemal tasemel käsitöö.
Chambre Syndicale de la Haute Couture´l on mitmeid liikmeid üle maailma ja ühing on neid tunnustanud, kui nende väärlisteks liikmeteks, kuid Haute Couture staatust väljastatakse vaid Pariisis tegutsevatele ettevõtetele.
Couture tähendab küll õmblemist, kuid seda võiks kasutada ettevaatlikult ja läbimõeldult.
Custom-made ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, mis võib olla nii pooltööstuslik kui rätsepatöö, see oleneb ettevõttest. Pooltööstusliku puhul kohtub klient tellitud esemega esmakordselt kui see on suures osas või päris valmis ja vajadusel tehakse kohendamised.
Individuaalõmblus ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, mille tarbeks peab klient proovides käima ja see tehakse konkreetsele inimesele. Peamiselt peetakse silmas kergerõivaid.
Rätsepatöö (tailor-made) ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, mille tarbeks peab klient proovides käima (keskmiselt 2-3 proovi) ja see tehakse konkreetsele inimesele, arvestades rätsepatöö põhimõtteid. Üldlevinult loeti algselt rätsepatööks ülikondi, ülerõivaid ja kostüüme, kuid tänapäeval on laienenud rätsepatöö kogu rõivastusele ja paljud rätsepad tänapäeval tegelevad ka muude rõivaste ja rõivastesse puutuvate teenustega.
(all pool rohkem erialade kirjeldusi)
Moemaja on moodsate rõivamudelite loomise, demonstreerimise ja müümisega tegelev ettevõte.
Mõõduülikond ehk poolmasstööna valmistatud vastavalt eraklienti mõõtudele. Protsessina võib olla ilma proovita või ühe prooviga.
Masstööstus on suurtes kogustes rõivaste valmistamine kauplustes või kataloogides müümiseks. Peamiselt on masstööstuse rõivad valmistatud mõne mõõdutabelite järgi, mis on kusagil välja töötadud nn keskmine süsteem - kui hea tulemus saadakse, oleneb siis kelle tabelit kasutatakse ja kui oskuslikud töötajad ettevõttes töötavad.
Harva müüvad tehased otse kauplustes oma toodangut, peamiselt on vahel mõni bränd, kui tellija.
Kvaliteet oleneb töö teostaja tõekspidamistest ja põhimõtetest.
Haute Couture tähendabki otsesõnu kõrgmoodi. Tähendab prantsuse keelest tõlgituna kvaliteetset õmblemist.
Prantsusmaal tegutsev ühing Chambre Syndicale de la Haute Couture väljastab Haute couture staatuse, kui ettevõte vastab nõutud kriteeriumidele. Näiteks: toodab tellimuse peale rõivad eraklientidele, mille tarbeks peab klient proovides käima ja kõik rõivad on istutatud viimse detailini; ettevõtte Pariisi ateljees, kus töötab vähemalt 20 täiskohaga töötajat (käsitöölist) ning valmib vähemalt ca 75 komplekti aastas, tooted peavad vastama kõrgematele kvaliteedi kriteeriumitele, nii seest kui väljast. Sellises ateljees töötavad suurepärased ja oskuslikud käsitöölised, lisaks rätsepadele ka tikkijad, kaunistuste valmistajad, helmestikandite õmblejad, paelte punujad, kudujad, trükkimustrite kujundajad ja kangastele kandjad, korsettide valmistajad, kangrud, naha meistrid ja vahel ka köösnerid - kõik on meisterlikud käsitöölised, kelle töö tulemusi pole võimalik toota masstööstuses. Kokkuvõttes Haute Couture on spetsiaalselt kliendile ja kõrgemal tasemel käsitöö.
Chambre Syndicale de la Haute Couture´l on mitmeid liikmeid üle maailma ja ühing on neid tunnustanud, kui nende väärlisteks liikmeteks, kuid Haute Couture staatust väljastatakse vaid Pariisis tegutsevatele ettevõtetele.
Couture tähendab küll õmblemist, kuid seda võiks kasutada ettevaatlikult ja läbimõeldult.
Custom-made ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, mis võib olla nii pooltööstuslik kui rätsepatöö, see oleneb ettevõttest. Pooltööstusliku puhul kohtub klient tellitud esemega esmakordselt kui see on suures osas või päris valmis ja vajadusel tehakse kohendamised.
Individuaalõmblus ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, mille tarbeks peab klient proovides käima ja see tehakse konkreetsele inimesele. Peamiselt peetakse silmas kergerõivaid.
Rätsepatöö (tailor-made) ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, mille tarbeks peab klient proovides käima (keskmiselt 2-3 proovi) ja see tehakse konkreetsele inimesele, arvestades rätsepatöö põhimõtteid. Üldlevinult loeti algselt rätsepatööks ülikondi, ülerõivaid ja kostüüme, kuid tänapäeval on laienenud rätsepatöö kogu rõivastusele ja paljud rätsepad tänapäeval tegelevad ka muude rõivaste ja rõivastesse puutuvate teenustega.
(all pool rohkem erialade kirjeldusi)
Moemaja on moodsate rõivamudelite loomise, demonstreerimise ja müümisega tegelev ettevõte.
Mõõduülikond ehk poolmasstööna valmistatud vastavalt eraklienti mõõtudele. Protsessina võib olla ilma proovita või ühe prooviga.
Masstööstus on suurtes kogustes rõivaste valmistamine kauplustes või kataloogides müümiseks. Peamiselt on masstööstuse rõivad valmistatud mõne mõõdutabelite järgi, mis on kusagil välja töötadud nn keskmine süsteem - kui hea tulemus saadakse, oleneb siis kelle tabelit kasutatakse ja kui oskuslikud töötajad ettevõttes töötavad.
Harva müüvad tehased otse kauplustes oma toodangut, peamiselt on vahel mõni bränd, kui tellija.
Kvaliteet oleneb töö teostaja tõekspidamistest ja põhimõtetest.
|
MEEDIA & MOOD Väga oluline osa moe arengul on meedial. Moekriitikat, -suuniseid ja -kommentaare võib leida ajakirjadest, ajalehtedest, televisioonist, moe veebilehtedelt, sotsiaalvõrgustikest ja moeblogidest. Ajakirjades kajastatud kuulsustel on suur mõju moevoolude kujunemisel. Kuulsusi on seostatud moega juba sellest ajast peale, kui Hollywood oma kaamerad esmakordselt tööle pani. Väga suurteks mõjutajateks on ka muusikud ja nende videod. Läbi nende erinevate mõjutajate muutub mood väga kättesaadavaks. Moeajakirjad on väga suurt osa kandnud moeajaloo kujunemisel. Ajakiri peab ühtlasi edastama moemõtteid oma lugejatele. Toimetajate, stilistide, modellide ja fotograafide abiga peab ta asetama need ideed ka oma ajastu konteksti. |
|
Moefotograaf võib üheainsa pildiga lisada mingile riideesemele emotsioonid, ajakohasuse ja ikooni staatuse.
Alates 1980. aastast kuulub sellesse protsessi ka stilist.
Vanu moeajakirju lehitsedes joonistub nende muutuvast sisust välja moe kulgemine. Aastate vältel on moodi vorminud ka lakkamatu dialoog kunsti ja äri vahel.
Aastal 1892 USA-s asutatud Vogue on olnud kõige kauem kestev ja kõige edukam moeajakirjadest.
Meeste moeajakirjad hakkasid ilmuma alates 1990-datest.
Teleülekanded said alguse 1950-ndatel aastatel väikeste moe vihjetena. Aastal 1980 hakati edastama moeetendusi. FashionTV oli pioneer selles ettevõtmises ja on nüüdseks kasvanud juhtivaks nii Fashion Televisioon ja uued meediakanalid võrreldes teiste moeväljaannetega.
Hoolimata televisiooni ning interneti levialast (sealhulgas blogid) on meediakajastus endiselt kõige olulisem vorm avalikustamise silmis moetööstuses.
Viimastel aastatel on ilmunud e-ajakirjad nagu “Fashion Network” ja “Raja Magazine”, mida juhtis Nole Marin, kes on tuntud kohtunikuna saatest Ameerika Next Top Model.
Alates 1980. aastast kuulub sellesse protsessi ka stilist.
Vanu moeajakirju lehitsedes joonistub nende muutuvast sisust välja moe kulgemine. Aastate vältel on moodi vorminud ka lakkamatu dialoog kunsti ja äri vahel.
Aastal 1892 USA-s asutatud Vogue on olnud kõige kauem kestev ja kõige edukam moeajakirjadest.
Meeste moeajakirjad hakkasid ilmuma alates 1990-datest.
Teleülekanded said alguse 1950-ndatel aastatel väikeste moe vihjetena. Aastal 1980 hakati edastama moeetendusi. FashionTV oli pioneer selles ettevõtmises ja on nüüdseks kasvanud juhtivaks nii Fashion Televisioon ja uued meediakanalid võrreldes teiste moeväljaannetega.
Hoolimata televisiooni ning interneti levialast (sealhulgas blogid) on meediakajastus endiselt kõige olulisem vorm avalikustamise silmis moetööstuses.
Viimastel aastatel on ilmunud e-ajakirjad nagu “Fashion Network” ja “Raja Magazine”, mida juhtis Nole Marin, kes on tuntud kohtunikuna saatest Ameerika Next Top Model.
|
|
Aksessuaar on kaunistus, mida kasutatakse riietuse ilmestamiseks. See termin võeti kasutusele 19. sajandil. Aksessuaare kasutatakse, et täiustada riideid ja on valitud spetsiaalselt et täiendada kandja välimust. Aksessuaarid jagunevad kahte rühma - üks tarvilikumaid on näiteks: kepid, käekotid, päikese- ja vihmavarjud - teised kuuluvad eemaldatavate aksessuaaride hulka: prossid jm ehted. Moes riided, lisandid ja kehaehted on lihtsad teistele silma jääma. Sageli on käekotid, jalatsid, mütsid, ehted, aksessuaarid ja uus soeng oluline staatuse sümbol. |
Moedisaini ajalugu.
Varasemal perioodil tegelesid rõivaste disaini ja loomisega enamasti anonüümsed õmblejad. Kõrgmood põlvneb kuningakodadest, kuningate ja aadlike kantud rõivad dikteerisid arenevaid moesuundi.
19. sajandi alguses oli mood eliidi staatusesümbol ega erinenud kuigi palju keskajal kehtinud luksust piiravast seadusest, mille kohaselt määras just inimese seisus ära selle, milliseid värve ja materjale ta kanda tohtis.
Moedisaini alguseks peetakse 19. sajandit, sellest hetkest kui Charles Frederick Worth, kes oli esimene disainer kelle loodud riietel oli külge pandud tema silt. Worth edu oli selles, et ta suutis dikteerida oma klientidele, mida nad peavad kandma, selle asemel et järgida nende eeskuju nagu varem õmblejad olid teinud.
Moemaailma arenguetappide määratlemine näitab ära selle, kuidas moest sai popkultuuri osa.
Meeste rõivastel on üks vanimaid säilinud elemente - nimelt nööbid pintsaku varrukal. See sai alguse kui Napoleon Bonaparte tutvustas maailmale nööpe. Ta nõudis, et tema väed on puhta välimusega, kuid sõduritel oli vastik harjumus pühkida oma nina varrukasse. Rätsepad said käsu õmmelda sõdurite vormi käistele nööpe, et õmmeldud nööbid ei lase sõduritel pühkida sinna oma nina või suud puhtaks. Need asetsesid küll siis ümber varruka serva, kuid tänaseks on need kolinud käe alumisele poolele ja tõusnud püstisesse ritta ning mis on muutunud üheks elemendiks millega mood eksperimenteerib.
1860. aastal tegi Charles Worth Haute Couture´ist kõrgmoe moetööstuse, ta tõstis moe kaunite kunstide sekka ning paigutas ka rätsepakunsti kõrgele tasemele. Haute Couture tähendab peenemat õmblemist ja õmbluskunsti.
Kui jõuti 20.sajandisse, hakkas moe mõju laienema. Mood hakkas noppima mõjutusi kunstist, muusikast, filmist ja päevapoliitikast. Riietuse otstarve polnud enam ainult ilma eest kaitsmine. Oluliseks sai ka isiksuse eksponeerimine ning see, mis inimesele meeldis ja mis mitte.
20.sajandi keskel tulid turule valmisriided. Kiirmoodi on süüdistatud käsitöö ühtlustavas mõjus ja trotsina selle vastu on hakanud arenema ka alternatiivid – kaunistuste lisamine ja taaskasutus ehk reuse.
Võtmeküsimuseks sai aga, kuidas valmistada tooteid, mis müüksid masstoodanguna.
1920. aasta tõi kaasa muutused
Kahekümnendad tõid kaasa suure muutuse naiste riietuses. Kui varem kandsid naised korsette, siis nüüd tuli asemele hoopis põlvepikkune ühtlase laiusega kleit, pikad pärlid ning murumunataolised kübarad. Ka lõhnaklassika, Chanel no. 5, pärineb sellest perioodist – aastast 1925. Vabaduse sümboliks said lühikesed juuksed, ehk bobsoeng, mis on tänagi väga populaarne.
Märksõnaks oli ka ilma ääreta kübar.
1930. aastad tõid kaasa keerulisemad lõiked
Kui senini tegid naised endale riideid peamiselt ise või lasid rätsepal õmmelda, siis kolmekümnendad tõid kaasa esimesed moemajad. Nende tekkimine tõi kaasa keerulisemad lõiked, suures koguses kaunistusi ning väga kaunid kangad, mis tõstsid õhtukleidid uuele tasandile. Kui varem ei olnud erilist vahet päevasel ja õhtusel kostüümil, siis naiste üha suurenev osakaal tööturul nõudis päevaks midagi tagasihoidlikku ja praktilist ning õhtuks glamuurset.
Märksõna oli kaunis õhtukleit.
1940. aastal panid naised selga pükskostüümid
Neljakümnendate mood on läbi ja lõhki mõjutatud II maailmasõjast. Sõda nõudis vorme, mistõttu hakkasid naised kandma kostüüme ja lisaks seelik-pintsak komplektile ka pükskostüümi. Ühest küljest lisas see riietusele maskuliinsust, kuid selle vähendamiseks muutusid lõiked taas keha järgivaks ning kontsade kõrgus saavutas oma tipp kõrguse. Nüüd tulid kleitide kõrval moodi ka seelikud.
Märksõnaks oligi pükskostüüm.
1950. aastad jätkusid kostüümidega
Kostüümide paraad jätkus ka sel aastakümnel, kuid võrreldes eelnevaga muutusid seelikud kaharamaks ning jakid lühemaks. Üheosalise ujumistrikoo kõrval muutusid populaarseks kaheosalised ehk bikiinid. Noored hakkasid kandma teksapükse, tekkis suur stiilivahe noorte ja vanemate inimeste riietuses.
Märksõnaks olid bikiinid.
1960. aastal tuli kleidipikkusesse mängu mini
Kuuekümnendatel vaimustusid kõik suurtest optilistest mustritest, sest seniste väikeste mustrite kõrval olid need midagi uut ja värsket. Lisaks kahanes kleidipikkus minini ja jalgu hakkasid kaunistama värvilised sukad ja lakknahast saapad või baleriinikingad. Praeguseks väga populaarne pool pikk varrukas ja suured nööbid on samuti selle ajastu väljalase.
Märksõnaks oli minikleit.
1970. aastad tõid naiste moodi püksid
Nii massiliselt polnud naised varem pükse kandnud. Kõrge vöökoha ja alt laienevate säärtega püksid olid üheks hipiajastu hittriideks. Lisaks olid moes kõikvõimalikud kudumid (pluusid, kleidid, seelikud, pikad kampsunid) ja loomulikult ei saa unustada värviküllaste kaunistustega platvormkingi. Ka kittelkleit, mida nimetatakse täiuslikuks kleidiks, sest see sobib iga kehakujuga, sai alguse seitsmekümnendatest.
Märksõnaks oli platvormking.
1980. aasta kulus meigile ning juukselakile
Kaheksakümnendatel kulus meeletult meiki ja juukselakki ning kangast tunduvalt vähem. Taas avastati kostüüm, kuid selle juurde kuulus nüüd miniseelik ja olenemata riietusest ja stiilist sobitati kõik kokku sääristega. Aeroobika sai üle maailma kuulsaks tänu kaunile Jane Fondale. Sport muutus iga inimese loomulikuks päevaosaks.
Märksõnaks olid säärised.
1990. aastatest alates valitses diskostiil ja grungestiil
Alates üheksakümnendatest on muusika mänginud olulist rolli uute trendide loomisel. Üheksakümnendate suunad võib väga laias joones jagada kaheks: diskostiil ja grungestiil. Oma olemuselt äärmiselt erinevad stiilid, kuid neid ühendas üks riietusese – nabapluus.
Märksõnaks oligi nabapluus.
Niipea, kui mingi moesuund on end kehtestanud, hakkab see muutuma. Mood on justkui vahetuvate tujudega teismeline, muutudes pidevalt. Ta elab uudsusest ja seetõttu tuleb omaks võetu kohe kõrvale heita.
Kui jälgida moe ajalugu ühiskonna ajaloolise arengu abivahendina, siis on huvitav tähele panna, et iga järgmine stiilitõuge sööb järjest enam end ühiskonda sisse. Mood on elanud üle sõdu ja finantskriise. Ta on teinud kõikumise kontseptualismi ja praktilisuse vahel.
21.sajandil pole mood mitte lihtsalt tehnoloogilistest arengutest läbi põimunud, vaid talle on antud uus eluõigus. Mood on hakanud meid kaasa haarama ajaloo jutustamisse ja ajalooliste hetkede avastamisse.
Vaadates praegusesse ajastusse ei saa määratleta kindlaid moode või trende, sest kõik on väga kiires muutuses. Tänavapildis kohtame erinevaid stiile ja värve, mis on omavahel kokku segatud vastavalt igaühe fantaasiale ning soovile. Mis on siis tänapäeva trend? Kindel saab vaid selles olla, et kunagi oli lihtne määratleda hetke moodi või populaarseid trende, kuid enam see nii ei ole.
New York Fashion Week 1943
Varasemal perioodil tegelesid rõivaste disaini ja loomisega enamasti anonüümsed õmblejad. Kõrgmood põlvneb kuningakodadest, kuningate ja aadlike kantud rõivad dikteerisid arenevaid moesuundi.
19. sajandi alguses oli mood eliidi staatusesümbol ega erinenud kuigi palju keskajal kehtinud luksust piiravast seadusest, mille kohaselt määras just inimese seisus ära selle, milliseid värve ja materjale ta kanda tohtis.
Moedisaini alguseks peetakse 19. sajandit, sellest hetkest kui Charles Frederick Worth, kes oli esimene disainer kelle loodud riietel oli külge pandud tema silt. Worth edu oli selles, et ta suutis dikteerida oma klientidele, mida nad peavad kandma, selle asemel et järgida nende eeskuju nagu varem õmblejad olid teinud.
Moemaailma arenguetappide määratlemine näitab ära selle, kuidas moest sai popkultuuri osa.
Meeste rõivastel on üks vanimaid säilinud elemente - nimelt nööbid pintsaku varrukal. See sai alguse kui Napoleon Bonaparte tutvustas maailmale nööpe. Ta nõudis, et tema väed on puhta välimusega, kuid sõduritel oli vastik harjumus pühkida oma nina varrukasse. Rätsepad said käsu õmmelda sõdurite vormi käistele nööpe, et õmmeldud nööbid ei lase sõduritel pühkida sinna oma nina või suud puhtaks. Need asetsesid küll siis ümber varruka serva, kuid tänaseks on need kolinud käe alumisele poolele ja tõusnud püstisesse ritta ning mis on muutunud üheks elemendiks millega mood eksperimenteerib.
1860. aastal tegi Charles Worth Haute Couture´ist kõrgmoe moetööstuse, ta tõstis moe kaunite kunstide sekka ning paigutas ka rätsepakunsti kõrgele tasemele. Haute Couture tähendab peenemat õmblemist ja õmbluskunsti.
Kui jõuti 20.sajandisse, hakkas moe mõju laienema. Mood hakkas noppima mõjutusi kunstist, muusikast, filmist ja päevapoliitikast. Riietuse otstarve polnud enam ainult ilma eest kaitsmine. Oluliseks sai ka isiksuse eksponeerimine ning see, mis inimesele meeldis ja mis mitte.
20.sajandi keskel tulid turule valmisriided. Kiirmoodi on süüdistatud käsitöö ühtlustavas mõjus ja trotsina selle vastu on hakanud arenema ka alternatiivid – kaunistuste lisamine ja taaskasutus ehk reuse.
Võtmeküsimuseks sai aga, kuidas valmistada tooteid, mis müüksid masstoodanguna.
1920. aasta tõi kaasa muutused
Kahekümnendad tõid kaasa suure muutuse naiste riietuses. Kui varem kandsid naised korsette, siis nüüd tuli asemele hoopis põlvepikkune ühtlase laiusega kleit, pikad pärlid ning murumunataolised kübarad. Ka lõhnaklassika, Chanel no. 5, pärineb sellest perioodist – aastast 1925. Vabaduse sümboliks said lühikesed juuksed, ehk bobsoeng, mis on tänagi väga populaarne.
Märksõnaks oli ka ilma ääreta kübar.
1930. aastad tõid kaasa keerulisemad lõiked
Kui senini tegid naised endale riideid peamiselt ise või lasid rätsepal õmmelda, siis kolmekümnendad tõid kaasa esimesed moemajad. Nende tekkimine tõi kaasa keerulisemad lõiked, suures koguses kaunistusi ning väga kaunid kangad, mis tõstsid õhtukleidid uuele tasandile. Kui varem ei olnud erilist vahet päevasel ja õhtusel kostüümil, siis naiste üha suurenev osakaal tööturul nõudis päevaks midagi tagasihoidlikku ja praktilist ning õhtuks glamuurset.
Märksõna oli kaunis õhtukleit.
1940. aastal panid naised selga pükskostüümid
Neljakümnendate mood on läbi ja lõhki mõjutatud II maailmasõjast. Sõda nõudis vorme, mistõttu hakkasid naised kandma kostüüme ja lisaks seelik-pintsak komplektile ka pükskostüümi. Ühest küljest lisas see riietusele maskuliinsust, kuid selle vähendamiseks muutusid lõiked taas keha järgivaks ning kontsade kõrgus saavutas oma tipp kõrguse. Nüüd tulid kleitide kõrval moodi ka seelikud.
Märksõnaks oligi pükskostüüm.
1950. aastad jätkusid kostüümidega
Kostüümide paraad jätkus ka sel aastakümnel, kuid võrreldes eelnevaga muutusid seelikud kaharamaks ning jakid lühemaks. Üheosalise ujumistrikoo kõrval muutusid populaarseks kaheosalised ehk bikiinid. Noored hakkasid kandma teksapükse, tekkis suur stiilivahe noorte ja vanemate inimeste riietuses.
Märksõnaks olid bikiinid.
1960. aastal tuli kleidipikkusesse mängu mini
Kuuekümnendatel vaimustusid kõik suurtest optilistest mustritest, sest seniste väikeste mustrite kõrval olid need midagi uut ja värsket. Lisaks kahanes kleidipikkus minini ja jalgu hakkasid kaunistama värvilised sukad ja lakknahast saapad või baleriinikingad. Praeguseks väga populaarne pool pikk varrukas ja suured nööbid on samuti selle ajastu väljalase.
Märksõnaks oli minikleit.
1970. aastad tõid naiste moodi püksid
Nii massiliselt polnud naised varem pükse kandnud. Kõrge vöökoha ja alt laienevate säärtega püksid olid üheks hipiajastu hittriideks. Lisaks olid moes kõikvõimalikud kudumid (pluusid, kleidid, seelikud, pikad kampsunid) ja loomulikult ei saa unustada värviküllaste kaunistustega platvormkingi. Ka kittelkleit, mida nimetatakse täiuslikuks kleidiks, sest see sobib iga kehakujuga, sai alguse seitsmekümnendatest.
Märksõnaks oli platvormking.
1980. aasta kulus meigile ning juukselakile
Kaheksakümnendatel kulus meeletult meiki ja juukselakki ning kangast tunduvalt vähem. Taas avastati kostüüm, kuid selle juurde kuulus nüüd miniseelik ja olenemata riietusest ja stiilist sobitati kõik kokku sääristega. Aeroobika sai üle maailma kuulsaks tänu kaunile Jane Fondale. Sport muutus iga inimese loomulikuks päevaosaks.
Märksõnaks olid säärised.
1990. aastatest alates valitses diskostiil ja grungestiil
Alates üheksakümnendatest on muusika mänginud olulist rolli uute trendide loomisel. Üheksakümnendate suunad võib väga laias joones jagada kaheks: diskostiil ja grungestiil. Oma olemuselt äärmiselt erinevad stiilid, kuid neid ühendas üks riietusese – nabapluus.
Märksõnaks oligi nabapluus.
Niipea, kui mingi moesuund on end kehtestanud, hakkab see muutuma. Mood on justkui vahetuvate tujudega teismeline, muutudes pidevalt. Ta elab uudsusest ja seetõttu tuleb omaks võetu kohe kõrvale heita.
Kui jälgida moe ajalugu ühiskonna ajaloolise arengu abivahendina, siis on huvitav tähele panna, et iga järgmine stiilitõuge sööb järjest enam end ühiskonda sisse. Mood on elanud üle sõdu ja finantskriise. Ta on teinud kõikumise kontseptualismi ja praktilisuse vahel.
21.sajandil pole mood mitte lihtsalt tehnoloogilistest arengutest läbi põimunud, vaid talle on antud uus eluõigus. Mood on hakanud meid kaasa haarama ajaloo jutustamisse ja ajalooliste hetkede avastamisse.
Vaadates praegusesse ajastusse ei saa määratleta kindlaid moode või trende, sest kõik on väga kiires muutuses. Tänavapildis kohtame erinevaid stiile ja värve, mis on omavahel kokku segatud vastavalt igaühe fantaasiale ning soovile. Mis on siis tänapäeva trend? Kindel saab vaid selles olla, et kunagi oli lihtne määratleda hetke moodi või populaarseid trende, kuid enam see nii ei ole.
Fashion Week on moe tootmisharu
sündmus, mis võimaldab moeloojatel, kaubamärkidel või moemajadel
näidata oma viimaseid kollektsioone ja nendega saavad tutvuda nii ostjad
kui meedia.
Kõige rohkem jälgib maailm moenädalaid neljas peamises linnas: Milanos; Pariisis; New Yorkis ja Londonis. Kuid ka teistes linnades toimuvad moenädala üritused üle maailma - ka Tallinnas on oma Fashion Week Tallinn.
Esimene New York Fashion Week toimus aastal 1943. Üks peamine eesmärk oli tuua Prantsuse mood teise maailmasõja ajal kätte, kui huvilised ei saanud sõita Pariisi. Teise maailmasõja ajal oli tööturule sisenenud suur hulk naisi, mis andis neile ostujõudu, mida neil polnud kunagi varem olnud. See oli moepublitsist Eleanor Lamberti korraldatud üritus ehk Press Week, mis osutus edukaks.
Tänapäeval toimuvad moenädalad kaks korda aastas suuremates moepealinnades (Milano, Pariis, New York, London). Moenädalatel tutvustatakse järgnevate hooaegade trende, näiteks kevadel tutvustatakse järgmise sügis/talve ja sügisel järgmise kevad/suve kollektsioone, et anda ajakirjandusel ja ostjatel võimalus saada eelvaade moest järgmisel hooajal. See on vajalik ka selleks, et anda aega jaemüüjatel korraldada, osta või lisada disainerid oma jaemüügi marketingi. Kõik need värsked uudised on esitletud moeajakirjades ja teiste moe kajastajate esitluses.
Mõned moenädalad on spetsiifilised, nagu Christian Fashion Week (väärtuspõhine), Miami Fashion Week (supelrõivad), Rio Summer (supelrõivad), Prêt-à-Porter Fashion Week (valmis kandmiseks / ready-to-wear), Couture Pariisis Fashion Week (õksikeksemplarid disainerite originaal) ja Bridal Fashion Week, ka Portland Fashion Week (Oregon, USA) näitab mõningaid loodussõbralike disainereid ja Bread and Butter Berlin on juhtiv "igapäeva mood" (everyday fashion) moeshow.
Laste mood on tänapäeval peaaegu sama tähtis, kui seda on naistel või meestele mõeldud rõivad. Kui kas teadsid, et lastele hakati moodi looma alles 200 aastat tagasi? Enne seda pidid nad kandma väiksemaid täiskasvanute hilpe.
Kõige rohkem jälgib maailm moenädalaid neljas peamises linnas: Milanos; Pariisis; New Yorkis ja Londonis. Kuid ka teistes linnades toimuvad moenädala üritused üle maailma - ka Tallinnas on oma Fashion Week Tallinn.
Esimene New York Fashion Week toimus aastal 1943. Üks peamine eesmärk oli tuua Prantsuse mood teise maailmasõja ajal kätte, kui huvilised ei saanud sõita Pariisi. Teise maailmasõja ajal oli tööturule sisenenud suur hulk naisi, mis andis neile ostujõudu, mida neil polnud kunagi varem olnud. See oli moepublitsist Eleanor Lamberti korraldatud üritus ehk Press Week, mis osutus edukaks.
Tänapäeval toimuvad moenädalad kaks korda aastas suuremates moepealinnades (Milano, Pariis, New York, London). Moenädalatel tutvustatakse järgnevate hooaegade trende, näiteks kevadel tutvustatakse järgmise sügis/talve ja sügisel järgmise kevad/suve kollektsioone, et anda ajakirjandusel ja ostjatel võimalus saada eelvaade moest järgmisel hooajal. See on vajalik ka selleks, et anda aega jaemüüjatel korraldada, osta või lisada disainerid oma jaemüügi marketingi. Kõik need värsked uudised on esitletud moeajakirjades ja teiste moe kajastajate esitluses.
Mõned moenädalad on spetsiifilised, nagu Christian Fashion Week (väärtuspõhine), Miami Fashion Week (supelrõivad), Rio Summer (supelrõivad), Prêt-à-Porter Fashion Week (valmis kandmiseks / ready-to-wear), Couture Pariisis Fashion Week (õksikeksemplarid disainerite originaal) ja Bridal Fashion Week, ka Portland Fashion Week (Oregon, USA) näitab mõningaid loodussõbralike disainereid ja Bread and Butter Berlin on juhtiv "igapäeva mood" (everyday fashion) moeshow.
Laste mood on tänapäeval peaaegu sama tähtis, kui seda on naistel või meestele mõeldud rõivad. Kui kas teadsid, et lastele hakati moodi looma alles 200 aastat tagasi? Enne seda pidid nad kandma väiksemaid täiskasvanute hilpe.
Moedisain
on kohaldamise kunst: disain ja esteetika või loomulik ilu riided ja
aksessuaarid. Moedisaini mõjutavad kultuurilised ja sotsiaalsed
laiuskraadid ja muutub ajas ja kohas. Moeloojad (disainerid) töötavad
mitmel viisil projekteerides riided ja aksessuaare.
Moeloojaid on erinevaid:
Moeloojaid on erinevaid:
- töötavad üksi või osana meeskonnast
- vabakutselised disainerid müüvad oma kavandid moemajadele, otse poodidele või rõivatootjatele
- loonud oma brändid, mille alusel nende disainilahendused on müügil
- ettevõtjad ja tegelevad disainiga ning eraklientidega
Rõivaste projekteerimine.
Moeloojad loovad originaalseid rõivaid, kui ka neid, mis järgivad kehtestatud moodi. Enamik moeloojad töötab siiski rõivaste tootjate juures, luues meeste-, naiste- ja lastemoe masstoodete turul. Moelooja oluline oskus on ette näha kuna kuluvat aega tuua rõivas turule, tuleb aeg-ajalt ette näha tarbijate eelistuste muutumist. Moeloojad püüavad kujundada riideid , mis on funktsionaalsed kui ka esteetiliselt meeldivad. Nad peavad kaaluma, kes tõenäoliselt hakkab kandma rõivast ja olukordi, kus see on sobiv. Moeloojad töötavad erinevalt. Mõned visandavad oma ideid paberile, samal ajal kui teised kujundavad laiali laotatud kangast kleidi. Kui projekteerija on täiesti rahul tulemusega, siis ta konsulteerib professionaalse mustri tegijaga, kes teeb seejärel viimistletud tööversiooni mustrikaardi või läbi arvutisüsteemi. Mustri tegija töö on väga täpne ja põhjalik. Sobivus valmis rõivas, sõltub nende töö täpsus. Lõpuks rõivas on valminud testmudeliks veendumaks, et see on töökorras komplekt. Sageli üksinda praktiseerivate moeloojate loomingu puhul pole iga pisiasi ja ehitus läbi mõelnud, mis tuleneb ellujäämise katsest kuid võib tähendada tarbijale ebamugavat või –praktilist toodet.
Kus õppida!? On mitmeid tuntuid spetsialiseerunud kunsti ja disainikoolid üle maailma, mis pakuvad kõrgharidust moedisaini alaselt. Mõned kõrgkoolid pakuvad ka Masters of Fashion kursused. Kuigi see ei ole nõue omada magistriõppe kraadi, on disainereid kes töötavad edukalt ilma kõrghariduseta või on omandanud rätsepa vm hariduse.
Moetööstuses annavad oma panuse:
Olenevalt ettevõtte spetsiifikast võivad olla ametite nimetused ja tööülesanded liidetud vm.
Moelooja – loob rõivastuse kombinatsioone, osi, värvi ja tekstuuri lahenduse jne. Kuigi õmblus- ja mustri tegemise oskused on kasulikud, siis see üksi ei ole eelduseks edukale moeloojale.
Tekstiili disainer - kujundab kangast koob ja prindib kangastele. Enamik tekstiili disainerid on ametlikult koolitatud.
Tehniline disainer – töötab disaini meeskonnas tehastes, et tagada õige rõiva ehitus, sobiv kangas ja et see kõik hästi kokku sobiks. Tehniline disainer teeb rõiva proovid, kohendab mudeli ja otsustab, millised osad sobivad ning teeb tehnoloogilised muudatused enne rõiva masstootmisesse suundumist.
Modelleerija valmistab vastavalt moejoonisele lõiked, mille järgi ta lõikab toote ning kontrollib ja koordineerib selle valmistamist. Masstootmises nimetatakse neid ka konstruktoriteks, tehniliseks disaineriteks, ateljees juurdelõikajateks (masstootmises on juurdelõikaja reeglina eraldiseisev eriala). Modelleerijad võivad spetsialiseeruda ka nahk- ja karusnahktoodete modelleerimisele.
Rõiva konstruktor - konstrueerib mudelid tehniliste kirjelduste järgi; baaslõikete valmistamine / konstrueerimine, proovimine, esikmudelite juurutamine kuni tootmiseni – mõõtude kontrollimine, kommentaaride koostamine, tehnilise dokumentatsiooni valmistamine.
Rõiva konstruktor-juurdelõikaja - konstrueerib mudelid tehniliste kirjelduste järgi; baaslõikete valmistamine / konstrueerimine, proovimine, esikmudelite juurutamine kuni tootmiseni – mõõtude kontrollimine, kommentaaride koostamine, tehnilise dokumentatsiooni valmistamine, juurdelõikuse teostamine. Tööülessanded tulenevad ettevõtte spetsiifikast.
Juurdelõikaja - peamiselt tegeleb tekstiildetailide juurdelõikusega vastavalt ette antud juhistele. Võib olla töökoha põhise õppega või omada rõivaalast väljaõpet.
Šabloonide (lekaalide) valmistaja ja juurdelõikaja valmistab ette tekstiilist või nahast šabloonid ning lõikab vastavad detailid välja rõivaste, kinnaste ja mitmesuguste toodete tootmiseks. Nende ülesanne on joonestada šabloonid ja need välja lõigata, et valmistada nende järgi ülikonnad, kostüümid, päevasärgid, pluusid, kindad, kübarad, mütsid ning teised rõivatooted. Masstootmises töötav šabloonivalmistaja teeb paigutused arvutiprogrammiga, juurdelõikus toimub automaatlõikuritega või käsitsi juurdelõikusseadmetel juurdelõikajate poolt.
Prototüübi õmbleja - Peamine tööülesanne on esimese toote valmistamine (masstootmise jaoks) vastavalt saadud informatsioonile. Prototüüp on esimene toode, millel tehakse vajalikud muudatused ja korrektuurid enne näidise õmblemist, mille järgi tootmine toodab järgnevad mudelid.
Peaks omama rätsepatöö haridust ja mõistab tehnilist- ja tehnoloogilist dokumentatsiooni ning rõivaste valmistamise protsessi tervikuna.
Näidiste õmbleja - Peamine tööülesanne on rõivanäidiste õmblemine (masstootmise jaoks) vastavalt saadud instruktsioonidele või prototüübi järgi. Peaks omama rätsepatöö haridust, enamasti kogemust õmblejana või rätsepana ja mõistab tehnilist- ja tehnoloogilist dokumentatsiooni ning rõivaste valmistamise protsessi tervikuna.
Õmblusmasina operaator – töötab tehases operaatorina automaatõmblusmasinal, mis teeb automaatselt mingit operatsiooni, näiteks taskut. Tal ei pruugi olla oskust üldse õmmelda - tema ülesanne on tagada masina korrektne töö.
Õmbleja – õmbleb tehases rõivad õmblusmasinaga. Tal ei pruugi olla oskust õmmelda valmis kogu toode või teha muid rõivaoperatsioone (juurdelõikus, triikimine, tikkimine jm). Tema ülesanne on õmmelda kokku kvaliteetselt 2 detaili või teha mingi konkreetne operatsioon (nt. vesti põõn) ja sageli teevadki õmblejad aastaid ühte kuni kolme operatsiooni. Samas õmblejana võib töötada ka rätsepa vm rõivaala õppega.
Tikkimismasina operaator – töötab operaatorina tikkimismasinal, mis teeb automaatselt tikandi. Tal ei pruugi olla oskust üldse õmmelda - tema ülesanne on tagada masina korrektne töö.
Rätsep – teeb individuaalselt kohandatud ja projekteeritud rõiva, mis on valmistatud kliendi figuuri järgi: ülikond, mantel, püksid, jakk, seelik, pluus, kleit, võib teha kuni pesuni välja. Paljud rätsepad spetsialiseeruvad konkreetsetele toodete gruppidele (ülerõivaste rätsep, kergerõivaste rätsep, nahktoodete rätsep, kleidi rätsep jne.) või naiste ja meeste suunal.
Rätsepad läbivad ametliku- ja praktika koolituse, mille läbi omandatakse teadmised ja oskused rõivaste modelleerimisest, materjalidest, lõigete koostamisest, juurdelõikusest, õmblemisest, viimistlemisest ja muust selle juurde kuuluvast. Peale algkoolitust on vaja jätkuvalt arendada käelist ja tunnetuslikku osavust, tehnilist mitmekesisust ehk õppimine ei lõppe tööle asudes vaid on kestev läbi aja.
Väiksemates ateljeedes valmistavad rätsepad rõivad algusest lõpuni. Rätsepa õppega võib töötada tööstuses mitmetel erialatel.
Kergerõivaste rätsep (varem oli individuaalõmbleja) – teeb kergerõivad (v.a. ülerõivad / mantlid jne.) individuaalselt kohandatud ja projekteeritud rõivad, mis on valmistatud kliendi järgi - peamiselt naiste suunal: kleit, seelik, pluus; püksid.
Läbivad ametliku- ja praktika koolituse, mille läbi omandatakse teadmised ja oskused rõivaste modelleerimisest, materjalidest, lõigete koostamisest, juurdelõikusest, õmblemisest, viimistlemisest ja muust selle juurde kuuluvast.
Väiksemates ateljeedes valmistavad kergerõivaste rätsepad rõivad algusest lõpuni. Antud õppega võib töötada tööstuses mitmetel erialatel.
Köösner – samuti rätsep, kuid tegeleb just peamiselt (eeltöötlusega/pargitud) karusnaha- ja/või nahktoodete valmistamisega ja ka kohendamise ning parandamisega. Võib töötata ka tööstuses.
Nahkrõivaste rätsep või Nahatöö rätsep – samuti rätsep, kuid tegeleb just peamiselt (eeltöötlusega/pargitud) nahktoodete valmistamisega ja/või ka kohendamise ning parandamisega. Võib töötata ka tööstuses.
Alterationist ehk muudatuste spetsialist – muudab sobivaks valmisrõivad, kohendab ja parandab juba kantud riideid.
NB! vaatamata sellele, et rätsepad sobitavad ja muudavad samuti rõivaid vastavalt kliendile, siis mitte kõik alterationistid ei tee (või ei oska) rätsepatööd.
Vahetuse vanem (meister) või õmblustehnoloog ehk rõivaala korraldaja töötab tekstiili-, rõiva-, nahktoodete tootmise või muus õmblemisega tegelevas ettevõttes. Tema põhitöö on tootmise tõhus korraldamine ettenähtud tehnoloogia järgi ning etteantud ülesannete kvaliteetne ja tähtajaline täitmine; tootmisprotsesside projekteerimine ja nende struktuuri kavandamine; tootmise efektiivsuse analüüs, sh töökorraldus ja -uurimine; töötajate juhendamine ning neile otstarbekate töövõtete õpetamine; peab tundma tehnoloogilist protsessi, õmblustehnoloogiat, tekstiilmaterjale, kvaliteedikontrolli meetodeid ja tööuurimise põhimõtteid ning oskama kasutada tööks vajalikke seadmeid ja masinaid.
Tehastes on veel mitmeid teisi protsesside täitjaid: tikkija, triikija-pressija (triikimisoperaator), pakkija, kvaliteedi kontroller, markeerija jne.
Stilist – kombineerib olemas olevad riided, ehted ja aksessuaarid nt. moefoto ja catwalk vm. esitluste tarbeks. Stilist võib töötada ka individuaalselt kliendiga, kavandada tema rõivaste garderoobi. Paljud stilistid on koolitatud moedisaini-, moeajaloo alaselt ja omavad (enamasti) kõrgtasemelisi teadmisi praeguse moeturu ja tuleviku turu suundade osas. Mõned omavad lihtsalt tugevat esteetilist mõtlemist, mille läbi saavutatakse suurepärane välimus.
Foto konsultant , riidekappi konsultant või moenõustaja – soovitab stiile ja värve, mis on sobiv kliendile.
Moeostja – töötab kauplustes, kaubamajades ja kauplusekettides ning valib ja ostab riided, mis lähevad jaemüüki. Enamik moeostjad on koolitatud äri- ja/või moe alaselt.
Moesünoptik – ennustab milliseid värv, stiil ja kujundid on algaval hooajal populaarsed ("on-trend") enne rõivaste müüki kauplustes.
On veel teisigi ameteid, kes panustavad moetööstuse arengusse ja küllaltki olulises osas, mis tõttu tehtu jõuab tarbijani ning sageli tarbija tunneb neid ehk rohkemgi, kui reaalselt eseme valmistajat:
moefotograaf, modell, mitmed reklaamiala esindajad, moeajakirjandus (moeajakirjanikud, küljendajad jne.)
Moetööstus maailmas.
See täna on ülemaailmne tegevusala ning igas riigis on olemas moetööstus, tõsi mõnes küll alles lapsekingades. Viis riiki on loonud rahvusvahelise maine moemaailas: Prantsusmaa, Itaalia, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, ja Jaapan. Tuntumad sellel alal ehk suured tootmise keskused: Indoneesia, Filipiinid, Hiina, Bangladesh, Lõuna-Korea, Hispaania, Saksamaa, Brasiilia ja India. Viimasel ajal on tulnud väga andekaid disainereid Türgist ja ka Hispaaniast samuti Pakistanist ja Rumeeniast.
Ameerika moedisain. Enamik juhtivad Ameerika moemajad asuvad New Yorgis, kuigi on märkimisväärne osa ka Los Angeleses. On ka kasvavat tööstust Miamis, Chicagos, Dallases ja ka San Franciscos. Ameerika moedisainis domineerivad selgepiiriline linna- ja vabaaja stiil kajastades Ameerika linnaelanike sportliku tervise teadliku elustiili. Disainer, kes aitas määrata USA spordi-mõjutustega trendi kandma kogu päev 1940 ja 50-ndatel oli Claire McCardell.
Briti moedisain. London on juba ammu Suurbritannias moetööstuse pealinn ja on tuntud maailmas kaasaegse Briti stiili loojana. Tüüpiline Briti disain on tark, kuid uuenduslik veel hiljuti muutunud üha enam tavatuks. Vintage stiil mängib olulist rolli Briti moe ja stiili tööstusele. Stilistid kasutavad meelsasti "segada ja sobitada" vana uue, mis annab ainulaadse, boheemlasliku, esteetilise Briti stiili. Iiri mood (nii disain ja stiil) on ka tugevalt mõjutatud moesuundadest Suurbritanniast. Kuulsad Briti brändid ja disainerid: Burberry, Alexander McQueen, Mulberry, Stella McCartney ja Vivienne Westwood.
Prantsuse moedisain. Prantsuse moemajad asuvad Pariisis. Traditsiooniliselt prantsuse mood on šikk ja stiilne, määratletuna oma lõikekeerukuses ja aksessuaarides. Kuigi Global Language Monitor asetas prantsuse moe 3. meedia kohale, pärast Milanot ja New Yorki, on siiski prantsuse mood rahvusvaheliselt tunnustatud.
Itaalia moedisain. Enamik vanemaid Itaalia moeloojad on Roomas. Kuid Milano ja Firenze on samuti Itaalia moepealinnad ja need on tuntud moelavad maailmas. Itaalia mood pakub hooletut elegantsi ja luksuslike kangaid.
Šveitsi moedisain. Enamik Šveitsi moemajad asuvad Zürich´s. Šveitsi “look” on juhuslikult elegantne ja luksuslik kergelt puudutatuna quirkinessist. Lisaks sellele on tugevasti mõjutanud tantsuklubi stseen.
Jaapani moedisain. Enamik Jaapani moemaju on Tokyos. Jaapani välimus on avatud ja struktureerimata (sageli tulenevad keerulisest juurdelõikusest), värvid kipuvad olema sünged, peen ja rikkaliku tekstuuriga kangas. Kuulsad Jaapani disainerid on Yohji Yamamoto, Kenzo, Issey Miyake(meisterlik riiete ja lõigatud ja Comme des Garçons 's ning Rei Kawakubo.
Nõukogude moedisain. Mood Nõukogude Liidus järgis üldiseid suundi läänemaailmas. Kuid riigi sotsialistliku ideoloogia tõttu oli areng järjepidevalt aeglustunud ning see mõjutas ka moesuundi. Lisaks puudus tarbekaupade tähendus kapitalistlikus mõistes, et üldsusel ei olnud moele eelnevat juurdepääsu.
Uus Majanduspoliitika (1920) andis eraettevõtjatele loa Lääne moodi sisenedada Nõukogude Liidus. Kuid bolševike ideoloogia vastu oli Lääne mood tarbimise lahutamatult kapitalistlik osa. Aastal1920 Nõukogude Kommunistliku Partei poolt sanktsioneeritud ajakirjad nagu Rabotnitsa ("töötav naine") ja Krest'yanka ("Talupoeg Naine") pakutakse veel segaduses piiratudmoesuundi Kaantel näidatakse naiste tavalist tööriietust, kuid ajakirjad sisaldusid eraettevõttete müügireklaame stiilsest riietusest. Aastast 1927 ajakirjade "sõnum oli ühene: naisi tuleks hinnata nende töö suutlikkust, mitte nende välimust arvestades. Mood on nagu iluabi, seega oli kodanlik ja kahjustab sotsialistlikku ühiskonda.” Tööstusdisainilahendused olid saadaval ainult kõige privilegeeritud ühiskonna liikmetele, kes lõpuks eelistas Lääne moodi.
Stalini (1930-1950ndad) ajastuks olid anti-moe emotsioonid hajunud. Nõukogude Kommunistliku Partei poolt sanktsioneeritud ajakirjad said nüüd edutatud, moe ja ilu rubriigid nõukogude naise elu osaks. Rabotnitsa lisatud moenõu peaaegu iga teema juures ja artiklid uue moemaja avamisest üle Nõukogude Liidu. Krest'yanka näitab isegi korraldatud reisil “tuua mood maale”. See uus huvi moe vastu oli ühendatud Jossif Stalini "väitega, et elu on muutunud paremaks ja rõõmsamaks". Senini oli püsinud pilt, et sotsialism tekitab vaesust. Moodsad ja ilusad riided olid kultuuri signaal ja elukvaliteedi võrdsus (ehk parem), et mis kapitalismi tingimustes. Stakhanovite liikumises on näiteid edukatest töötajatest, kus oli rõhku pandud heale välimusele. Neil olid fotodel tihti seljas suurepärased riided isegi kui nad käisid tehastes. Nõukogude tootmisharu ei suutnud toota moeriided märkimisväärses koguses. II maailmasõda tõi Nõukogude moetööstuses katkestusi. Kui keskmine nõukogude kodaniku soovitud eriti stiilne riideese, siis need olid tavaliselt teise ringi kohendatud rõivad. Päev-päevalt muutus mood oli sageli omatoodetud ja ajakirjad hakkasid pidevalt naisi nõustama “tee ise rubriikides” nii moealaselt kui muus välimusega kaasnevas.
Hruštšovi ajastu (1950-1960ndad) ehk Hruštšovi sula tõi suurema Lääne moe esitluse kodumaises meedias. Ajakirjanikud saadeti välismaale tooma uusimaid rahvusvahelisi moetrende. Samas olid riigi omanduses moeinstitutsioonid ja –ajakirjad, siis kõik suunad jõudsid modelleeritud kujul Nõukogude publikuni. Moe hullused (Fashion "crazes") lükati tagasis klassikalise stiili kasuks, au sees olid mõõdukus ja tagasihoidlikkus. Eriti imetlenud kui sümbol ajatus oli Coco Chanel allkirjade stiili näiteks oli. New York Times´s ilmus 1959.aastal artikkel Nõukogude moest nimetatuna tähelepandamatuks, "kohmakateks koopiateks" vananenud Lääne vormidest. Riigi uue lähenemisega oli mood hoolikalt välja arvutatud. Edendati ülikallit moodi, mis toimus riigiti kontrolli all ja oli tegelikult kättesaadavuse piiranguga, mis tõi kaasa avaliku pahameele. Hruštšov ajastul riigi omandis rõivatööstus ei suutnud ikka veel toota massimoes riided vajalikus koguses. Kõrged hinnad andsid tööstusele võimaluse kontrollida tarbijate nõudlust. 1960.aasta alguses oli keskklassi välimus tõusnud, nii et Moskva tänavamood oli peaaegu eristamatu Lääne linnamoest.
Samal ajal kasvas eliitnoorte seas “counterculture” moe liikumised või "jahimehe stiilis" (Stilyagi), mis algselt põhines läbi meedia Lääne (eriti Ameerika) moe kujutamisele. Mehed kandsid näiteks Havai särke, päikeseprille, kitsaid pükse ja terava ninaga kingi. Stilyagi naine kandis miniseelikut ja lubas endale säilitada lapselik käitumisviis. Need stiilid olid ühiskonnas märgistatud kui "liigne".
Brežnevi ajastu (1970-1980) tõi välisvaluuta ja Lääne riiete musta turu, olenemata Nõukogude Liidu ponnistustest luua Nõukogude moodi nt. "Kosmos mood”, mis ülistas Nõukogude teaduse triumfi. Reaalsus on siiski teine - Nõukogude tootmisharu ei suutnud sammu pidada moekaupade nõudluse- ja pakkumisega. NSVL kauplustes oli seis hullem kui teistes sotsialistlikes riikides. Keskklass hindas Lääne moodi, kahjuks küll mitte kergesti kättesaadav. Ameerikast sinised teksad olid eriti soovitav kaup. Lääne riideid õnnestus saada vaid tutvuste kaudu ja sageli tuli maksta valuutas, mis ei olnud kõigile kätte saadav. Gorbatšovi ajastu (1980) ja perestroika tõi vaheldusrikka moe. Aastal 1987 hakkas ilmuma Gorbatšovi lubatud venekeelne väljaanne “Burda Fashion”.Järgmisel aastal ilmus "päris" esimene moeajakiri Nõukogude Liidus “Zhurnal Moda” , mille sisu oli peaaegu eristamatu Lääne moeajakirjadest.
Moeloojad loovad originaalseid rõivaid, kui ka neid, mis järgivad kehtestatud moodi. Enamik moeloojad töötab siiski rõivaste tootjate juures, luues meeste-, naiste- ja lastemoe masstoodete turul. Moelooja oluline oskus on ette näha kuna kuluvat aega tuua rõivas turule, tuleb aeg-ajalt ette näha tarbijate eelistuste muutumist. Moeloojad püüavad kujundada riideid , mis on funktsionaalsed kui ka esteetiliselt meeldivad. Nad peavad kaaluma, kes tõenäoliselt hakkab kandma rõivast ja olukordi, kus see on sobiv. Moeloojad töötavad erinevalt. Mõned visandavad oma ideid paberile, samal ajal kui teised kujundavad laiali laotatud kangast kleidi. Kui projekteerija on täiesti rahul tulemusega, siis ta konsulteerib professionaalse mustri tegijaga, kes teeb seejärel viimistletud tööversiooni mustrikaardi või läbi arvutisüsteemi. Mustri tegija töö on väga täpne ja põhjalik. Sobivus valmis rõivas, sõltub nende töö täpsus. Lõpuks rõivas on valminud testmudeliks veendumaks, et see on töökorras komplekt. Sageli üksinda praktiseerivate moeloojate loomingu puhul pole iga pisiasi ja ehitus läbi mõelnud, mis tuleneb ellujäämise katsest kuid võib tähendada tarbijale ebamugavat või –praktilist toodet.
Kus õppida!? On mitmeid tuntuid spetsialiseerunud kunsti ja disainikoolid üle maailma, mis pakuvad kõrgharidust moedisaini alaselt. Mõned kõrgkoolid pakuvad ka Masters of Fashion kursused. Kuigi see ei ole nõue omada magistriõppe kraadi, on disainereid kes töötavad edukalt ilma kõrghariduseta või on omandanud rätsepa vm hariduse.
Moetööstuses annavad oma panuse:
Olenevalt ettevõtte spetsiifikast võivad olla ametite nimetused ja tööülesanded liidetud vm.
Moelooja – loob rõivastuse kombinatsioone, osi, värvi ja tekstuuri lahenduse jne. Kuigi õmblus- ja mustri tegemise oskused on kasulikud, siis see üksi ei ole eelduseks edukale moeloojale.
Tekstiili disainer - kujundab kangast koob ja prindib kangastele. Enamik tekstiili disainerid on ametlikult koolitatud.
Tehniline disainer – töötab disaini meeskonnas tehastes, et tagada õige rõiva ehitus, sobiv kangas ja et see kõik hästi kokku sobiks. Tehniline disainer teeb rõiva proovid, kohendab mudeli ja otsustab, millised osad sobivad ning teeb tehnoloogilised muudatused enne rõiva masstootmisesse suundumist.
Modelleerija valmistab vastavalt moejoonisele lõiked, mille järgi ta lõikab toote ning kontrollib ja koordineerib selle valmistamist. Masstootmises nimetatakse neid ka konstruktoriteks, tehniliseks disaineriteks, ateljees juurdelõikajateks (masstootmises on juurdelõikaja reeglina eraldiseisev eriala). Modelleerijad võivad spetsialiseeruda ka nahk- ja karusnahktoodete modelleerimisele.
Rõiva konstruktor - konstrueerib mudelid tehniliste kirjelduste järgi; baaslõikete valmistamine / konstrueerimine, proovimine, esikmudelite juurutamine kuni tootmiseni – mõõtude kontrollimine, kommentaaride koostamine, tehnilise dokumentatsiooni valmistamine.
Rõiva konstruktor-juurdelõikaja - konstrueerib mudelid tehniliste kirjelduste järgi; baaslõikete valmistamine / konstrueerimine, proovimine, esikmudelite juurutamine kuni tootmiseni – mõõtude kontrollimine, kommentaaride koostamine, tehnilise dokumentatsiooni valmistamine, juurdelõikuse teostamine. Tööülessanded tulenevad ettevõtte spetsiifikast.
Juurdelõikaja - peamiselt tegeleb tekstiildetailide juurdelõikusega vastavalt ette antud juhistele. Võib olla töökoha põhise õppega või omada rõivaalast väljaõpet.
Šabloonide (lekaalide) valmistaja ja juurdelõikaja valmistab ette tekstiilist või nahast šabloonid ning lõikab vastavad detailid välja rõivaste, kinnaste ja mitmesuguste toodete tootmiseks. Nende ülesanne on joonestada šabloonid ja need välja lõigata, et valmistada nende järgi ülikonnad, kostüümid, päevasärgid, pluusid, kindad, kübarad, mütsid ning teised rõivatooted. Masstootmises töötav šabloonivalmistaja teeb paigutused arvutiprogrammiga, juurdelõikus toimub automaatlõikuritega või käsitsi juurdelõikusseadmetel juurdelõikajate poolt.
Prototüübi õmbleja - Peamine tööülesanne on esimese toote valmistamine (masstootmise jaoks) vastavalt saadud informatsioonile. Prototüüp on esimene toode, millel tehakse vajalikud muudatused ja korrektuurid enne näidise õmblemist, mille järgi tootmine toodab järgnevad mudelid.
Peaks omama rätsepatöö haridust ja mõistab tehnilist- ja tehnoloogilist dokumentatsiooni ning rõivaste valmistamise protsessi tervikuna.
Näidiste õmbleja - Peamine tööülesanne on rõivanäidiste õmblemine (masstootmise jaoks) vastavalt saadud instruktsioonidele või prototüübi järgi. Peaks omama rätsepatöö haridust, enamasti kogemust õmblejana või rätsepana ja mõistab tehnilist- ja tehnoloogilist dokumentatsiooni ning rõivaste valmistamise protsessi tervikuna.
Õmblusmasina operaator – töötab tehases operaatorina automaatõmblusmasinal, mis teeb automaatselt mingit operatsiooni, näiteks taskut. Tal ei pruugi olla oskust üldse õmmelda - tema ülesanne on tagada masina korrektne töö.
Õmbleja – õmbleb tehases rõivad õmblusmasinaga. Tal ei pruugi olla oskust õmmelda valmis kogu toode või teha muid rõivaoperatsioone (juurdelõikus, triikimine, tikkimine jm). Tema ülesanne on õmmelda kokku kvaliteetselt 2 detaili või teha mingi konkreetne operatsioon (nt. vesti põõn) ja sageli teevadki õmblejad aastaid ühte kuni kolme operatsiooni. Samas õmblejana võib töötada ka rätsepa vm rõivaala õppega.
Tikkimismasina operaator – töötab operaatorina tikkimismasinal, mis teeb automaatselt tikandi. Tal ei pruugi olla oskust üldse õmmelda - tema ülesanne on tagada masina korrektne töö.
Rätsep – teeb individuaalselt kohandatud ja projekteeritud rõiva, mis on valmistatud kliendi figuuri järgi: ülikond, mantel, püksid, jakk, seelik, pluus, kleit, võib teha kuni pesuni välja. Paljud rätsepad spetsialiseeruvad konkreetsetele toodete gruppidele (ülerõivaste rätsep, kergerõivaste rätsep, nahktoodete rätsep, kleidi rätsep jne.) või naiste ja meeste suunal.
Rätsepad läbivad ametliku- ja praktika koolituse, mille läbi omandatakse teadmised ja oskused rõivaste modelleerimisest, materjalidest, lõigete koostamisest, juurdelõikusest, õmblemisest, viimistlemisest ja muust selle juurde kuuluvast. Peale algkoolitust on vaja jätkuvalt arendada käelist ja tunnetuslikku osavust, tehnilist mitmekesisust ehk õppimine ei lõppe tööle asudes vaid on kestev läbi aja.
Väiksemates ateljeedes valmistavad rätsepad rõivad algusest lõpuni. Rätsepa õppega võib töötada tööstuses mitmetel erialatel.
Kergerõivaste rätsep (varem oli individuaalõmbleja) – teeb kergerõivad (v.a. ülerõivad / mantlid jne.) individuaalselt kohandatud ja projekteeritud rõivad, mis on valmistatud kliendi järgi - peamiselt naiste suunal: kleit, seelik, pluus; püksid.
Läbivad ametliku- ja praktika koolituse, mille läbi omandatakse teadmised ja oskused rõivaste modelleerimisest, materjalidest, lõigete koostamisest, juurdelõikusest, õmblemisest, viimistlemisest ja muust selle juurde kuuluvast.
Väiksemates ateljeedes valmistavad kergerõivaste rätsepad rõivad algusest lõpuni. Antud õppega võib töötada tööstuses mitmetel erialatel.
Köösner – samuti rätsep, kuid tegeleb just peamiselt (eeltöötlusega/pargitud) karusnaha- ja/või nahktoodete valmistamisega ja ka kohendamise ning parandamisega. Võib töötata ka tööstuses.
Nahkrõivaste rätsep või Nahatöö rätsep – samuti rätsep, kuid tegeleb just peamiselt (eeltöötlusega/pargitud) nahktoodete valmistamisega ja/või ka kohendamise ning parandamisega. Võib töötata ka tööstuses.
Alterationist ehk muudatuste spetsialist – muudab sobivaks valmisrõivad, kohendab ja parandab juba kantud riideid.
NB! vaatamata sellele, et rätsepad sobitavad ja muudavad samuti rõivaid vastavalt kliendile, siis mitte kõik alterationistid ei tee (või ei oska) rätsepatööd.
Vahetuse vanem (meister) või õmblustehnoloog ehk rõivaala korraldaja töötab tekstiili-, rõiva-, nahktoodete tootmise või muus õmblemisega tegelevas ettevõttes. Tema põhitöö on tootmise tõhus korraldamine ettenähtud tehnoloogia järgi ning etteantud ülesannete kvaliteetne ja tähtajaline täitmine; tootmisprotsesside projekteerimine ja nende struktuuri kavandamine; tootmise efektiivsuse analüüs, sh töökorraldus ja -uurimine; töötajate juhendamine ning neile otstarbekate töövõtete õpetamine; peab tundma tehnoloogilist protsessi, õmblustehnoloogiat, tekstiilmaterjale, kvaliteedikontrolli meetodeid ja tööuurimise põhimõtteid ning oskama kasutada tööks vajalikke seadmeid ja masinaid.
Tehastes on veel mitmeid teisi protsesside täitjaid: tikkija, triikija-pressija (triikimisoperaator), pakkija, kvaliteedi kontroller, markeerija jne.
Stilist – kombineerib olemas olevad riided, ehted ja aksessuaarid nt. moefoto ja catwalk vm. esitluste tarbeks. Stilist võib töötada ka individuaalselt kliendiga, kavandada tema rõivaste garderoobi. Paljud stilistid on koolitatud moedisaini-, moeajaloo alaselt ja omavad (enamasti) kõrgtasemelisi teadmisi praeguse moeturu ja tuleviku turu suundade osas. Mõned omavad lihtsalt tugevat esteetilist mõtlemist, mille läbi saavutatakse suurepärane välimus.
Foto konsultant , riidekappi konsultant või moenõustaja – soovitab stiile ja värve, mis on sobiv kliendile.
Moeostja – töötab kauplustes, kaubamajades ja kauplusekettides ning valib ja ostab riided, mis lähevad jaemüüki. Enamik moeostjad on koolitatud äri- ja/või moe alaselt.
Moesünoptik – ennustab milliseid värv, stiil ja kujundid on algaval hooajal populaarsed ("on-trend") enne rõivaste müüki kauplustes.
On veel teisigi ameteid, kes panustavad moetööstuse arengusse ja küllaltki olulises osas, mis tõttu tehtu jõuab tarbijani ning sageli tarbija tunneb neid ehk rohkemgi, kui reaalselt eseme valmistajat:
moefotograaf, modell, mitmed reklaamiala esindajad, moeajakirjandus (moeajakirjanikud, küljendajad jne.)
Moetööstus maailmas.
See täna on ülemaailmne tegevusala ning igas riigis on olemas moetööstus, tõsi mõnes küll alles lapsekingades. Viis riiki on loonud rahvusvahelise maine moemaailas: Prantsusmaa, Itaalia, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, ja Jaapan. Tuntumad sellel alal ehk suured tootmise keskused: Indoneesia, Filipiinid, Hiina, Bangladesh, Lõuna-Korea, Hispaania, Saksamaa, Brasiilia ja India. Viimasel ajal on tulnud väga andekaid disainereid Türgist ja ka Hispaaniast samuti Pakistanist ja Rumeeniast.
Ameerika moedisain. Enamik juhtivad Ameerika moemajad asuvad New Yorgis, kuigi on märkimisväärne osa ka Los Angeleses. On ka kasvavat tööstust Miamis, Chicagos, Dallases ja ka San Franciscos. Ameerika moedisainis domineerivad selgepiiriline linna- ja vabaaja stiil kajastades Ameerika linnaelanike sportliku tervise teadliku elustiili. Disainer, kes aitas määrata USA spordi-mõjutustega trendi kandma kogu päev 1940 ja 50-ndatel oli Claire McCardell.
Briti moedisain. London on juba ammu Suurbritannias moetööstuse pealinn ja on tuntud maailmas kaasaegse Briti stiili loojana. Tüüpiline Briti disain on tark, kuid uuenduslik veel hiljuti muutunud üha enam tavatuks. Vintage stiil mängib olulist rolli Briti moe ja stiili tööstusele. Stilistid kasutavad meelsasti "segada ja sobitada" vana uue, mis annab ainulaadse, boheemlasliku, esteetilise Briti stiili. Iiri mood (nii disain ja stiil) on ka tugevalt mõjutatud moesuundadest Suurbritanniast. Kuulsad Briti brändid ja disainerid: Burberry, Alexander McQueen, Mulberry, Stella McCartney ja Vivienne Westwood.
Prantsuse moedisain. Prantsuse moemajad asuvad Pariisis. Traditsiooniliselt prantsuse mood on šikk ja stiilne, määratletuna oma lõikekeerukuses ja aksessuaarides. Kuigi Global Language Monitor asetas prantsuse moe 3. meedia kohale, pärast Milanot ja New Yorki, on siiski prantsuse mood rahvusvaheliselt tunnustatud.
Itaalia moedisain. Enamik vanemaid Itaalia moeloojad on Roomas. Kuid Milano ja Firenze on samuti Itaalia moepealinnad ja need on tuntud moelavad maailmas. Itaalia mood pakub hooletut elegantsi ja luksuslike kangaid.
Šveitsi moedisain. Enamik Šveitsi moemajad asuvad Zürich´s. Šveitsi “look” on juhuslikult elegantne ja luksuslik kergelt puudutatuna quirkinessist. Lisaks sellele on tugevasti mõjutanud tantsuklubi stseen.
Jaapani moedisain. Enamik Jaapani moemaju on Tokyos. Jaapani välimus on avatud ja struktureerimata (sageli tulenevad keerulisest juurdelõikusest), värvid kipuvad olema sünged, peen ja rikkaliku tekstuuriga kangas. Kuulsad Jaapani disainerid on Yohji Yamamoto, Kenzo, Issey Miyake(meisterlik riiete ja lõigatud ja Comme des Garçons 's ning Rei Kawakubo.
Nõukogude moedisain. Mood Nõukogude Liidus järgis üldiseid suundi läänemaailmas. Kuid riigi sotsialistliku ideoloogia tõttu oli areng järjepidevalt aeglustunud ning see mõjutas ka moesuundi. Lisaks puudus tarbekaupade tähendus kapitalistlikus mõistes, et üldsusel ei olnud moele eelnevat juurdepääsu.
Uus Majanduspoliitika (1920) andis eraettevõtjatele loa Lääne moodi sisenedada Nõukogude Liidus. Kuid bolševike ideoloogia vastu oli Lääne mood tarbimise lahutamatult kapitalistlik osa. Aastal1920 Nõukogude Kommunistliku Partei poolt sanktsioneeritud ajakirjad nagu Rabotnitsa ("töötav naine") ja Krest'yanka ("Talupoeg Naine") pakutakse veel segaduses piiratudmoesuundi Kaantel näidatakse naiste tavalist tööriietust, kuid ajakirjad sisaldusid eraettevõttete müügireklaame stiilsest riietusest. Aastast 1927 ajakirjade "sõnum oli ühene: naisi tuleks hinnata nende töö suutlikkust, mitte nende välimust arvestades. Mood on nagu iluabi, seega oli kodanlik ja kahjustab sotsialistlikku ühiskonda.” Tööstusdisainilahendused olid saadaval ainult kõige privilegeeritud ühiskonna liikmetele, kes lõpuks eelistas Lääne moodi.
Stalini (1930-1950ndad) ajastuks olid anti-moe emotsioonid hajunud. Nõukogude Kommunistliku Partei poolt sanktsioneeritud ajakirjad said nüüd edutatud, moe ja ilu rubriigid nõukogude naise elu osaks. Rabotnitsa lisatud moenõu peaaegu iga teema juures ja artiklid uue moemaja avamisest üle Nõukogude Liidu. Krest'yanka näitab isegi korraldatud reisil “tuua mood maale”. See uus huvi moe vastu oli ühendatud Jossif Stalini "väitega, et elu on muutunud paremaks ja rõõmsamaks". Senini oli püsinud pilt, et sotsialism tekitab vaesust. Moodsad ja ilusad riided olid kultuuri signaal ja elukvaliteedi võrdsus (ehk parem), et mis kapitalismi tingimustes. Stakhanovite liikumises on näiteid edukatest töötajatest, kus oli rõhku pandud heale välimusele. Neil olid fotodel tihti seljas suurepärased riided isegi kui nad käisid tehastes. Nõukogude tootmisharu ei suutnud toota moeriided märkimisväärses koguses. II maailmasõda tõi Nõukogude moetööstuses katkestusi. Kui keskmine nõukogude kodaniku soovitud eriti stiilne riideese, siis need olid tavaliselt teise ringi kohendatud rõivad. Päev-päevalt muutus mood oli sageli omatoodetud ja ajakirjad hakkasid pidevalt naisi nõustama “tee ise rubriikides” nii moealaselt kui muus välimusega kaasnevas.
Hruštšovi ajastu (1950-1960ndad) ehk Hruštšovi sula tõi suurema Lääne moe esitluse kodumaises meedias. Ajakirjanikud saadeti välismaale tooma uusimaid rahvusvahelisi moetrende. Samas olid riigi omanduses moeinstitutsioonid ja –ajakirjad, siis kõik suunad jõudsid modelleeritud kujul Nõukogude publikuni. Moe hullused (Fashion "crazes") lükati tagasis klassikalise stiili kasuks, au sees olid mõõdukus ja tagasihoidlikkus. Eriti imetlenud kui sümbol ajatus oli Coco Chanel allkirjade stiili näiteks oli. New York Times´s ilmus 1959.aastal artikkel Nõukogude moest nimetatuna tähelepandamatuks, "kohmakateks koopiateks" vananenud Lääne vormidest. Riigi uue lähenemisega oli mood hoolikalt välja arvutatud. Edendati ülikallit moodi, mis toimus riigiti kontrolli all ja oli tegelikult kättesaadavuse piiranguga, mis tõi kaasa avaliku pahameele. Hruštšov ajastul riigi omandis rõivatööstus ei suutnud ikka veel toota massimoes riided vajalikus koguses. Kõrged hinnad andsid tööstusele võimaluse kontrollida tarbijate nõudlust. 1960.aasta alguses oli keskklassi välimus tõusnud, nii et Moskva tänavamood oli peaaegu eristamatu Lääne linnamoest.
Samal ajal kasvas eliitnoorte seas “counterculture” moe liikumised või "jahimehe stiilis" (Stilyagi), mis algselt põhines läbi meedia Lääne (eriti Ameerika) moe kujutamisele. Mehed kandsid näiteks Havai särke, päikeseprille, kitsaid pükse ja terava ninaga kingi. Stilyagi naine kandis miniseelikut ja lubas endale säilitada lapselik käitumisviis. Need stiilid olid ühiskonnas märgistatud kui "liigne".
Brežnevi ajastu (1970-1980) tõi välisvaluuta ja Lääne riiete musta turu, olenemata Nõukogude Liidu ponnistustest luua Nõukogude moodi nt. "Kosmos mood”, mis ülistas Nõukogude teaduse triumfi. Reaalsus on siiski teine - Nõukogude tootmisharu ei suutnud sammu pidada moekaupade nõudluse- ja pakkumisega. NSVL kauplustes oli seis hullem kui teistes sotsialistlikes riikides. Keskklass hindas Lääne moodi, kahjuks küll mitte kergesti kättesaadav. Ameerikast sinised teksad olid eriti soovitav kaup. Lääne riideid õnnestus saada vaid tutvuste kaudu ja sageli tuli maksta valuutas, mis ei olnud kõigile kätte saadav. Gorbatšovi ajastu (1980) ja perestroika tõi vaheldusrikka moe. Aastal 1987 hakkas ilmuma Gorbatšovi lubatud venekeelne väljaanne “Burda Fashion”.Järgmisel aastal ilmus "päris" esimene moeajakiri Nõukogude Liidus “Zhurnal Moda” , mille sisu oli peaaegu eristamatu Lääne moeajakirjadest.
Kasutatud allikad: Wikipedia.org / goodnews.ee