Teele palmre soov on olnud alati moega tegeleda ja ise oma kätega millegi kauni valmimisel osaleda. Nii otsustas ta peale keskkooli lõpetamist õppida rõivaste konstruktor-tehnoloogiks.
Soov kleite õmmelda oli tal juba noorena. Esialgu sai endale õmmelda.
Erialane teekond algas 2010 aastal,kui ta alustas tööd ateljees rätsepana. Ta on õmmelnud rõivaid alates sitsi pluusidest kuni villaste mantliteni välja.
Aga kleidi õmblemine on jäänud ikkagi kõige südamelähedasemaks.
2018 asutas Teele Palmre ateljee Õmblusingel sooviga aidata õmmelda kleite neile, kes soovivad midagi unikaalsemat ja erilisemat,kui masstoodang pakub.
Teades ise,kui keeruline on poest leida endale meeldivat kleiti kui ei ole standartse figuuriga otsustaski ta ennast kurssi viia kõigega mis puutub kleitide loomisse.
Kleit on kõige naiselikum rõivaese ja naiste soov oma pulmapäeval kõige kaunimana särada on ta toonud pruutkleitide maailma.
Nii on ta tänaseks õppinud ja täiendanud ennast kõigega mis puutub pruutkleitidesse - moed,materjalid, siluetid.
Ja loomulikult hoiab ta kätt pulsil kõigil uutel moe ja tehnoloogia vooludel.
Õmblusingel
ateljee leidnud oma koha turul ja sageli soovitakse lisaks klassikalisemate pruutkleitide kõrval ka unikaalseid eridisainiga pidulikke õhtukleite.
Soov pruutkleite õmmelda tekkis enda huvist korsettkleitide ja üldse korseti kui sellise õmblemise vastu.
Korsett kleidi all vormib iga figuuriga naisele kauni talje . Samas annab korseti kasutamine võimaluse kanda ilma õlgadeta seksikamat kleiti ka suurema rinnaga .
Vajadus tuligi pigem enda figuuri eripäradest ja kuna selgus ,et paljudel naistel on samasuguseid probleeme poest kleidi leidmisel, siis otsustasin ennast täiendada just selles vallas.
Olen valinud hoolikalt ja katsetanud erinevate materjalide kokkusobivust,et lõpptulemus oleks võimalikult ideaalne.Materjalid tellin tihti Itaaliast, Inglismaalt, Prantsusmaalt aga ka Lätist.
Kui kleidi valmistamiseks on jäänud vähem kui kolm kuud pean leidma kangad Eesti kaubandusest.
Töötajaid valides on Teele pidanud oluliseks rätsepa eriala teadmisi ja oskusi, mis on just vajalik algkapital nii laialdaste soovide täitmiseks.
Võimalusel antakse edasi oma kogemusi rätsepatöö õpilastele ning tehakse koostööd koolidega, et rätsepakutse võiks Eestis säilida ning uuesti elustuda ja kuuluda taas lugupeetavate erialade hulka ning seda tehtaks „hea rätsepa tavade“ tõekspidamiste järgi ja seda parimas kvaliteedi astmes. Eesti on üks vähestest Euroopa riikides, kus see veel säilinud on ja seda eriala on võimalik õppida riiklikus õppevormis.